Koletisest kaunitariks

disain, ruumikus, ergas diiselmootor ebakonkreetne rool, nõrgad bensiinimootorid

Opel Agila eelmise põlvkonna auto oli selgelt inspireeritud tavalisest karbist või, ütleme, merekonteinerist – välja nägi umbes sama kole, kuid see-eest oli silmapaistvalt ruumikas. Äsja esitleti uut Agilat, mille kujustus lubab selles silmi peitmata sõita ning endiselt pole probleemi ka reisijate mahutamisega.

Agilat näidati maailmale esimest korda 2000. aastal. Tegu polnud mitte Opeli enese kätetööga, vaid facelift’itud Suzuki Wagon R-iga. Eriliselt edukaks see auto silmaga nähtavatel põhjustel ei saanud, nii loodetakse uuest mudelist palju enamat.

Ehkki Suzuki disainerite kätetööst põhjustatuna sai Agilast rahvasuus kärmelt sarnase kõlaga Ugly, on auto taas sõsarmudel Suzukiga (seekord siis Suzuki Splashiga). Valmivad need kaksikud, muide, Ungaris. Disainipoolel on aga silm hoolega peal hoitud: uue Agila üheks peamiseks trumbiks on just väliskujustus. Proovisõidus olnud säravates helesinistes või -rohelistes toonides on tegu kahtlusteta ühe ilusama autoga omas klassis. Sõitjateruumi võib tellida mitmevärvilise, see teeb auto rõõmsailmeliseks ka seest.

Mahukas sõitjate- ja pisike pakiruum

Kuigi kõrgusest on eelneva Agilaga võrreldes seitse sentimeetrit kadunud, on juhikohal ikka natuke mahtuniversaalilik maik. Mis eriti linnatingimustes pole iseenesest sugugi paha. Iste asub kõrgel, väljavaade on hea ning pearuumi jätkub kui tahes pikkadele. Tagumisel istmel on kahel olemine mõnus, aga kui sinna ka kolmas täismõõdus reisja suruda, läheb juba kitsaks. Seda peamiselt külgsuunas ja ülalt tugevalt sissepoole kaarduvate seinade tõttu.

Pakiruumi 225liitrise mahuga Agila ei hiilga, puudub ka mõningatel teistel väikeautodel kohatav edasi-tagasi liigutatav tagumine iste. Küll käib lihtsalt seljatugede mahakallutamine. Tekkiv põrandapind on täiesti tasane ning 1050liitrine ruum juba eeskujulik tulemus.

Keskkonsoolis hakkavad silma teistelt Suzukidelt tuttavad nupud-lülitid, nende kasutusmugavusega on kõik igati paigas. Mis naisterahvastel tõenäoliselt tuju heaks teeb, kuid mõnele testijale ka närvidele käima hakkas, on suunatule plinkimisel kostuv lõbus, otsekui multikast pärit piiksumine.

Muidu head üldmuljet Agilast rikuvad mõned töötlemata karvased plastservad ning lähemalt silmitsedes näeb eraldi keset armatuurlauda paigutatud tahhomeeter välja justkui odav Hiina “tuuningtoode”.

Diisel on parim

Mootoreid pakutakse Agilale kolme – ühe- ja 1,2liitrist otto- ning 1,3liitrist diiselmootorit. Kindlalt võib soovitada viimast. See, kuigi selgelt diislihäälne, liigutab Agilat nime vääriliselt (agile – ing väle) ka maanteel ning neelab keskmiselt kütust 4,5 liitrit saja kilomeetri kohta.

Kui diisel on General Motorsi toodang, siis bensiinimootorid tarnib Suzuki. Neist suuremahulisem on neljasilindriline (1,0 on kolme silindriga), mille võimsuseks märgitakse 55 kW / 75 hj. Paberil paistavad need ju igati piisavad, kuid tegelikkuses annavad enam-vähem küllaldaselt jõudu vaid linnasõiduks. Maanteel on paari reisijaga pardal tükk tegu, et piirkiirustki kätte saada, möödasõitudest ei maksa üldse rääkida. Keskmine kütusekulu ületab diisli oma liitri võrra. Üheliitrise mootoriga autot proovida ei õnnestunud, kuid arvestades 1,2liitrise olemust, võib juba arvata, kuidas see oma tööga toime tuleb.

Agila sõidukindlusele teeb väikese karuteene kummine ja raskelt mõistetava käitumisega roolisüsteem. Muidugi õpib seda tundma ja hästi kasutama, kuid vähemalt algul nõudis pööramine maanteekiirustel liigset tähelepanu.

Praegu pole veel teada ei Agila hindasid, baasvarustust ega sedagi, milliste mootoritega autosid meil müüma hakatakse. Kindel on vaid, et soovijail tuleb Agilat oodata kaua – mõneti kummalisel kombel jõuab see Eestisse alles septembrikuus.