Seekord pole diiselmootor võluvits

sõiduomadused halbadel teedel, dünaamika, baasvarustus hind, kütusekulu, ebakindlus maanteekiirusel

Kui Autoleht esimest korda Suzuki SX4-ga sõitis (vt AL nr 46, 2007), oletasime, et diiselmootoriga varustatult võiks see auto teenida maksimumhinde viis tärni. Paraku tuleb toonast hinnet hoopis langetada.

Suzuki SX4 on nelikveoline väikeauto ja sellisena turul üsna haruldane. Selle kevade uudisena paigaldati SX4-le ka diiselmootor, mis pärineb sõsarmudelilt Fiat Sedici: 1,9liitrine töömaht, 120 hj ja tubli 280 Nm pöördemoment. Erinevalt bensiinimootorist on diisel ühendatud kuuekäigulise käigukastiga, mis kokkuvõttes tähendab nauditavalt reibast minekut. Ka möödasõidud õnnestuvad nobedalt, kui käik või kaks alla vahetada.

Sestap omab diisel bensiinimootori ees mõningast eelist dünaamikas, kuid eelis ökonoomsuses osutub marginaalseks. Keskmiselt 6,6 liitrit 100 km kohta tarbib diisel-, 7,1 liitrit bensiinimudel. Sestap pole diisel sugugi ökonoomsete killast ning ka diislil kippus tegelik kulu lubatust suuremaks, nagu varem bensiinimudeligagi nägime. Rahalises mõttes diisel-SX4 ära ei tasu, seda enam, kui võtta arvesse baashind, mis on bensiinimudeli omast lausa 50 000 krooni kallim ehk 300 000 krooni.

Tõsi, selle raha eest diiselmootoriga linnadžiipi ei saa, kuid näiteks nelikveoline diiselmootoriga Volkswagen Golf on sama kallis ning seejuures palju ruumikam ja ökonoomsem auto. (Tõe huvides olgu mainitud, et Suzuki sõsarauto Fiat Sedici on sama kallis – 300 000 krooni.)

Helget külge näitab SX4, sõites kehvadel teedel. Kruus ja augud sobivad talle hästi, samuti lumised teed ning pori. Sestap saab Suzuki hakkama suuremal osal Eesti teedel, kuigi maanteesõidul käitub külgtuule ja väiksemategi roobastega ebakindlalt. Muljet tugevdab tuimavõitu rool. Baasvarustus on korralik nagu Suzukil enamasti tavaks. Siiski on puudu stabiilsuskontroll, tagumised elektriaknad ja võimalus rooli sügavust reguleerida.