Heas mõttes koonerdajad

säästlik, ent reibas, sõiduomadused kohati sisemüra ja diiselmootori värin, süütevõtme pesa asukoht

Säästumudelite pealetung kogub hoogu ning mida aeg edasi, seda paremaks need muutuvad: Volvo DRIVe-seeria näitab, et ökonoomsus ei pea sugugi tulema muude omaduste arvelt.

Säästlikkus on moes – ulmelise kiirusega kahanevad kütusekulu- ning CO2 näitajad muutuvad aina mõjuvamaks müügiargumendiks ja kuigi Eestis maksusoodustused loodussõbralikke autosid veel nii ei soosi kui näiteks Põhjamaades, jõuab neid ridamisi meilgi müügile.

Auhinnatud loodussõbralikkus

Volvo DRIVe-mudelirivi polnud siinmail veel esitletudki, kui Briti ajakiri What Car tunnustas S40 DRIVe-i 2009. aasta rohelise auto tiitliga. Autolehe proovisõit Stockholmis ja selle ümbruse teedel näitas, et sugugi mitte põhjuseta.

Öko-S40 süda on 1,6liitrine diiselmootor, kuid terve hulk väikeseid nippe annavad DRIVe-versioonile tavamudelist tervelt liitri võrra väiksema kütusekulu (4,9 l / 100 km vs. 3,9 l / 100 km) ning ka parema kiirenduse. Nippidest üks olulisemaid on start-stopp-süsteemi kasutuselevõtt, ehk foori taga lülitab mootor end välja ja siduri allavajutamisel jälle tööle. Et tegu on väikese diiselmootoriga ja mitte just luksusklassi autoga, annab müra ja käivitamisel läbi autokere käiv värin tehnika tegemistest märku, kuid vastukaaluks on auto vahepeal täiesti hääletu ning kütusekulugi ei kasvanud proovisõidul ummikutesse sattudes kuigivõrd. Nupust saab start-stopi soovi korral ka välja lülitada.

Et ummikutes elektriseadmetele ikka voolu jätkuks, on akusid autos kaks ning tühjakssaamise vältimiseks laetakse neid pidurdades ja aeglustades – see omakorda säästab kütust generaatori arvelt. Tuuletakistuse vähendamiseks on S40 madalamaks lastud, kasutatakse spetsiaalseid väikese veeretakistusega rehve, ümber on programmeeritud mootori juhtimine ja teised käigukasti ülekanded. Kaks esimest käiku on algsest lühemad ja viimased kolm pikemad. Et aga pöördemomenti jagub, siis jaksust puudu ei jää ning maanteel sajakilomeetrise tunnikiirusega alla 2000 mootoripöörde kulgedes näitab pardaarvuti kütusekulu kolme-nelja liitri vahel.

Vedrustuse madaldamine pole auto käitumist liigsportlikuks muutnud, kuid hea juhitavusega ja konkreetne on S40 küll. Miinustena tuleb märkida karedal teel valjuks muutuvat rehvimüra ning totralt paigutatud süütevõtme pesa – see asub täpselt klaasipuhastite kangi taga, nii ei pääse käivitamisel käe ebaloomulikust väänamisest või kangi liigutamisest.

Lai valik

DRIVe-versioonid katavad peaaegu kogu Volvo valikut – vaid C70-st ja XC90-st need puuduvad. Sama 1,6liitrise diiselmootoriga on näiteks universaal V70 (4,9 l / 100 km) ning veidi uskumatul kombel jaksab tilluke jõuallikas seda täiesti adekvaatselt liigutada. Tõsi, käigukast võiks olla juba XC70 kombel kuuekäiguline, sest pikkade ülekannete tõttu jääb mõnes situatsioonis sobiv käik puudu: neljas näiteks ei jõua veel vedada, kuid kolmandaga muutub auto kõrgete pöörete tõttu lärmakaks. XC70 ja XC60 DRIVe-idel kasutatakse 2,4liitrist mootorit ja vaatamata džiibilikule välimusele esivedu. Üheskoos tähendab see palju jõudu, aeg-ajalt vilistamakippuvaid esimesi rehve ning keskmist kuueliitrist kütusekulu. Et neil start-stopp-funktsioon puudub, võib linnakulu üsna lihtsasti kõrgeks kasvada – proovisõidul tipptunni ajal lähenes see juba kümnele liitrile.