Peaasi, et mugav oleks

sõidumugavus, baasvarustus ruum tagaistmel, käsitsetavus

Uus Citroën C4 panustab ootuspäraselt mugavale sõidule ega koonerda baasvarustusega, nagu paljudel väikekeskklassi luukpäradel siiani kombeks.

Sõidumugavus on autovalikul sageli olulisem argument kui endale tunnistada julgetakse. Hoopis seksikam on rääkida hobujõududest, kiirendusest, sportlikkusest. Mida tegelikult igapäevases liikluses vajatakse, on aga mugavus ja see, et auto juhti sõites ei häiriks.

Uus C4 vastab nendele nõudmistele üpris hästi. Prantsuse luukpära veereb jääkonarustel ja asfaldiaukudes sõitjaid ülemäära raputamata, prooviautol olnud efektsed poolnahkistmed pakkusid mugavat olemist. Lisaks oli tippvarustuses proovisõiduautol juhiistme massaažifunktsioon, mida seni pole selles autoklassis pakutud.

C4 juhikoht näeb välja kõike muud kui citroënilik ning seda võib võtta nii plussi kui ka miinusena. Keskkonsool meenutab pigem Audide oma, ka materjalide kvaliteet ja koostetäpsus väärivad esiletõstmist. Eelkäijalt tuntud vigurid nagu fikseeritud keskosaga rooliratas või lõhnadosaator on nüüdseks minevik, mis võib frankofiile kurvastada. Üldilme tundub asjalikum, kuid vigureid siiski leidub. Näiteks saab põhinäidikute taustavalgust muuta ja valida endale sobivad märgu- ja hoiatussignaalid. Pimedas sõites mõjub silmadele hästi võimalus vähemtähtsate näidikute taustavalgus kustutada (nagu näiteks Saabidel).

Kui efekti tekitamisest pidada olulisemaks ergonoomikat ja käsitsetavust, siis pole Citroëni insenerid kõikjal märki tabanud. Isteasend on keskmise luukpära omast kõrgem ja see on hea – nähtavus paraneb. Seevastu põhinäidikud – kuigi efektsed – võiks olla paremini loetavad, eriti spidomeeter. Rool on nuppudest üleküllastunud ja nuppude funktsioonid vajavad harjumist, samuti ka navigaatori käsitsemine.

Jalaruum tagaistmel?

Kuigi uus C4 muutus nii pikkuses, laiuses kui ka kõrguses üksikute sentimeetrite võrra kogukamaks, ei ole sellest sõitjatel suurt rõõmu, sest telgede vahe jäi endiseks. Seetõttu napib tagaistmel põlveruumi, mis ei paranda C4 šansse pereautona. Tõsi, pakiruum on tublisti kasvanud (nüüd 408 liitrit), võimaldades perel kõik esmavajaliku sõidule kaasa võtta. Arvestada tuleb üksnes kõrgevõitu laadimisavaga.

Mootorivalikust (92–156 hj) tundub kõige mõistlikum 1,6liitrine bensiinimootor, mis pakub 120 hobujõudu. See ei ole küll moodne turbojõuallikas, kuid kiirendab autot adekvaatselt ega rüüpa ülemäära palju, kuigi käigukastist on kuues käik puudu. Käiguvahetused ise toimivad üllatava täpsusega, võrdlus Volkswageni grupi autodega pole ses suhtes sugugi kohatu.

Baashinnas hea varustus

Võrreldava võimsuse puhul lisavad diiselmootorid auto hinnale vähemalt 2000 eurot ja tasuvad endid vaid suuremate läbisõitude korral. Lisaks „manuaalile” on käigukastidest valikus automaatsed – päris „automaadil” on paraku vaid neli käiku, robotkäigukast on küll kuuekäiguline, aga vahetab käike kehvemini. Osta soovitaks seega „manuaali”.

Varustuse suhtes saab enamiku jõuallikate puhul teha valiku kolme seast ja tuleb tõdeda, et juba odavaim varustustase Style on hinna kohta vägagi adekvaatne. 15 650 euro eest saab 95hobujõulise baasmootoriga mudeli, millel on lisaks muule vajalikule ja toredale ka konditsioneer, stabiilsuskontroll, tulepesurid, udutuled ja kiirushoidik. Järgmine tase Comfort maksab umbes 1300 eurot lisaks ja toob rohkelt lisavarustust.

Prooviauto oli kalleimas Exclusive-varustuses, mis tähendab lisaks ülalmainitule mürasummutusega tuuleklaasi, parkimisandureid ja näiteks pimenurga jälgimissüsteemi. Viimane hoiatab, kui kõrvalreas sõidab juhile „nähtamatu” auto, aga pidas vajalikuks hoiatada ka lumehangede eest.