Kas 208 on võitev number?

mugavus, müratase, võimas ja ökonoomne ergonoomikaapsud, diisli hind absurdne

Uus Peugeot 208 on turule tulnud kenakese käraga, mis kõrgendas ootusi selle väikeauto osas veelgi.

Ootused olid kõrged, sest mudelivahetus 207-lt 208-le tundus ülimalt progressiivne: auto tehti väljast natuke väiksemaks, samas seest väidetavalt isegi suuremaks ning tühimass kärbiti ühe tonni piirimaile. Kõik see lõi eeldused, et 208 sõidab senisest palju vilkamalt, kiiremalt ja ökonoomsemalt – võib-olla rivaalidestki paremini.

Juba juhikohale istudes saab selgeks, et uus 208 on eelkäijaist ja teistest väikeautodest natuke erinev. Kõik on nagu olemas, aga põhinäidikud asuvad kõrgel-kaugel armatuurlaual. Rooliratas on samas ekstraväike, et näidikuid saaks vaadata üle rooli, mitte „läbi” rooli nagu lõviosal autodest.

Selline nipitamine tundus teoorias uus ja huvitav, kuid praktikas täit kiitust ei pälvinud. Rooliratta ülaosa kippus ikkagi näidikute alaosa varjutama (vt ka fotot). Et näidikuid tervenisti näha, tulnuks rooli madalamale ja/või istet kõrgemale reguleerida, aga see muutis isteasendi ebaloomulikuks. Proovisime erinevat kasvu juhtidega, aga enamasti jäi osa näidikutest ikkagi varju, sama kurtsid ka meie saksa kolleegid.

Ülejäänus tundus 208 sisemus meeldivam. Tippvarustuses prooviautol kõrgus keskkonsoolil värvilise puuteekraaniga kasutajaliides. Eraldi olid selle all üksnes ventilatsiooninupud, mis muutis keskkonsooli ja kogu armatuurlaua meeldivalt lakooniliseks ja selgeks.

Prantsuse ergonoomikaga ei saa aga lõpuni rahule jääda. Navigaator vajas mitmeminutilist tutvumist, et sihtkohta sisendada ning raadiojaamade vahetamine käis segasemalt kui „vanasti”, mil igal lemmikjaamal oli eraldi nupp. Ka eraldi kiirushoidiku kang võistles tähelepanu pärast suunatulede kangiga ning istmesoojenduse nupp oli sõitjate pilgu eest peidus, nagu paljudel Prantsuse autodel. Pika peale võib muidugi kõigega harjuda, aga Peugeot’ välismaised rivaalid näitavad, et asjad võivad ka lihtsamalt ja intuitiivsemalt toimida.

Et proovisõiduauto oli kolmeukseline, ei julge esialgu teha lõplikke järeldusi ruumikuse osas. Esiistmeil oli igati avar ja mugav, tagaistmele ronimine aga traditsiooniliselt tülikas ja tunne kohalejõudnuna nagu koopas. Ruumipuudust iseenesest ei olnudki, ametlikult lubab Peugeot tagaistujate põlvedele lausa 5 cm võrra rohkem ruumi kui võrrelda 207-ga.

Tohutult lai on uue pisi-Peugeot mootorivalik, mis täidab tiheda bensiini-diisli-jadana võimsusevahemiku 68–156 hobujõudu. Bensiinimootoreid on isegi 1- ja 1,2liitriseid, nii bensiini- kui ka diiselmootoreid 1,4- ja 1,6liitriseid. Pisim bensiinimootor tarbib vaid 4,3 liitrit „sajale”, enamik diisleid 3,8 liitrit. Kõige ökonoomsem – ja uimasem (0–100 km/h 16,2 sekundiga) – on versioon 1,4 e-HDi, mis lubab keskmiselt rahulduda 3,4liitrise kuluga sajal kilomeetril.

Proovisõiduautoks sattus paraku kõige kallim mootorivariant ehk võimsaim 115hobujõuline diisel. Seda enam kui 18 000eurose hinnaga versiooni müügiedu ilmselt ei saada, kuigi tegu on võimsa ja säästliku kombinatsiooniga. Turbo rakendudes paiskab jõuallikas Peugeot’d edasi lõvi rammuga, kuid käike tuleb tihti vahetada, sest madalatel pööretel osutub turbodiisel täiesti hingetuks. Sel versioonil on käike käigukastis kuus, aga nende vahetamine ei olegi eriline nauding, sest käigukang liigub ebamääraselt ja kohati tõrksalt. Peatudes ja mootorit seisates tuleb selle autoga olla kannatlik, sest käiku sisse jättes ja sidurit vabastades jõnksatab auto ootamatult edasi – ka siis, kui süütevõti juhil juba pihus on.

Hinna, võimsuse ja kütusekulu poolest ehk kõige mõistlikum jõuallikas on 208-le ilmselt 1,4liitrine bensiinimootor, mille andmeid näeb tabelist võrdluses rivaalidega (vt lk ?).

Olles järjest sõitnud kõigi selle klassi (enamasti) muljetavaldavate uustulnukitega (Kia Rio, Toyota Yaris, Chevrolet Aveo), oli huvitav näha, kuidas käitub 208 linna-, maantee- ja kurvisõidul. Taas tuleb tõdeda, et väikeauto kohta on tegu mugava ja vaikse sõidukiga, mis meenutab mõne põlvkonna taguseid palju suuremaid autosid. Vedrustus töötas konarusi summutades suurepäraselt, kuigi kohati kostus kolksatusi, mida Rio või Aveo vaikselt vedrustuselt ei mäleta.

Innukamalt kurvi tuhisedes oli mõnus tunda, kuidas rool kiiruse suurenedes raskemaks muutus ning diiselmootori pöördemoment auto mõnusalt kurvist välja rebis – eeldusel, et õige käik oli sees. Sõidutunne oli justkui suurema auto oma, mida saab võtta mitut moodi. Tegelikult oleks 208-lt oodanud Peugeot 107 laadset kergust, sest auto debüüdil lubati, et tänu intelligentsele dieedile kaalub uudismudeli baasversioon vaid 975 kg. Nüüdseks on selge, et kõik versioonid on siiski raskemad, isegi üheliitrine baasmudel kaalub 1110 kg ja testitud diisel kogunisti 1268 kg. Nii et oodatud kergejalgsuse asemel kostitab Peugeot meid hoopis väljapeetuma väikeautoga.

208 hinnad algavad õige madalalt (10 790 €), kuid odavaimat mudelit ei julgeks eraautoks soovitada. Baasmudel on mugavusvarustusest vägagi tühi, palju parem on teine varustusaste (Active). Omale sobivat versiooni valides tasub tähele panna ka seda, et tagauksed maksavad lisaraha (u 350 eurot) vaid mõnede mootoriversioonide puhul. Võimsamate mootoritega on kallimad hoopis kolmeukselised mudelid, mis peaks olema ka paremini varustatud.