Kõige lustlikum Mini

Kabriolettkere lisab Mini suurepärasele juhitavusele ja võimekale turbomootorile veel suure annuse veetlust.

Kuigi nišiauto, on Mini keretüüpide valik kasvanud juba kuuele. Mini kabriolett on koos suurima – Clubmaniga – neist kõige kallim, selle hinnad algavad 24 100 eurost. Meie proovitud Cooper S maksab 4400 eurot enam ning kui valida julgelt lisavarustust, tuleb juurde liita tuhandeid eurosid.

Seega on Mini kahtlusteta kallis, ent nagu öeldakse, head asja odavalt ei saagi. Ning hea on lahtine Mini tõesti. Alustagem kas või sellest, et see näeb ilus välja ka siis, kui riidekatus on peal. Sama ei saa öelda sugugi kõigi kabriolettide kohta. Lisaks pakub Miniga sõitmine elamust, mis vastab auto disainile.

Juba juhikoht eristub selgelt kõigi teiste autode omadest. Selles on peasüüdlane armatuurlaua keskel asuv ilmatusuur ümar ekraan, kuid oma panuse annavad paljud teisedki väikesed elemendid. Katus sõidab nupuvajutusel pealt kiiresti ning tuul sõitjaid liialt ei räsi, kuid kogu nupu-ekraanimajanduse loogikaga tuleb mõne koha peal küll natuke harjuda. Samas oleks keskmisest niivõrd isikupärasemale autole seda ette heita ebaõiglane.

Nagu viimasel ajal moeks pakub ka Mini võimalust sõidurežiimide vahel valida. Kolmest esimene muudab Mini ehk liiga lodevaks ja tuimaks, keskmine on just parajalt äkiline ning sobib Cooper S-i iseloomuga kenasti kokku, kolmas, sportlik, teeb aga auto liiga närviliseks ja raputavaks. Kiire on Mini igal juhul: 0–100 km/h tuleb 7,2 sekundiga, tänu madalatelt pööretelt tõmbavale mootorile ning selle vihasele häälele võiks n-ö tagumikutunde järgi veel vähematki pakkuda. Sportrežiimiga käivad muuseas kaasas vastavad heliefektid, näiteks järsult gaasi järele andes kostavad summutist väikesed paugud. Esimesel korral tundub, nagu koputaks keegi põhja all, järgmisel saad juba aru, milles asi. Eriti nauditavad on Minis väikesed kurvilised teed: vaatamata kabriolettkere pisut väiksemale jäikusele on juhitavus maksimaalset hinnet väärt, rool on täpne, vedrustus hoiab auto tee küljes kinni ja kiirus kasvab märkamatult väga suureks. Proovige seda veel päikeselise ilmaga katus maas ning Cooper S-i eest küsitav summa ei tundugi enam sedavõrd ebamõistlik.

Kui eelnevalt sai räägitud peaasjalikult positiivsest, siis mõni tüüpilistele kabriolettidele ning tüüpilisele kolmeukselisele Minile omane miinus käib kaasas ka selle autoga. Arvestada tuleb kere mõningase pehmusega, mis avaldub kehvemal teel, ning tavapärasest natuke kõrgema sisemüraga. Näiteks mitmerajalisel teel sõites kostab selgelt sisse auto tagumise nurga lähedal liikuvate sõidukite mootorihääl. Ruumikuse poolest ei erine Mini kabriolett luukpärast: tagumise istme kasin jalaruum teeb seal reisimise keeruliseks enam-vähem kõigile. Vähemalt siis, kui ees istub pikk juht. Samuti on avatava katusega kahanenud Mini pakiruum vaid 160 liitrile.

Margus Pipar